Jõulukell, soe ja hell,
kutsub taevast,
paitab maad,
kuula, rõõmust osa saa!
Kellade helinas on paeluvus ja salapära, mis on võlunud inimesi läbi aastatuhandete. See on võimas sümboolne keel, mis ületab kõnekeele võimalused ja piirid. Kellade helin äratab, teeb valvsaks, rõõmustab, lohutab, kutsub, julgustab, austab, annab teada, meenutab, … , haarab hinge. Kellade kõla kutsub kokku nii inimesi kui üleloomulikke olendeid. Kella heli meenutab, et maailma on võimalik kogeda aga mitte omandada ja on nii ka sümboliks illusoorsele maailmale.
Kellad olid paljudes vanades kultuurides nii muusikariistad kui kultuslikud esemed. Kellade kasutamisest antiikajas on teateid Sumerist, Assüüriast, Egiptusest, Euroopast, … Esimesed teated kellade valamisest pärinevad vanast Hiinast 2.
aastatuhandest e.Kr. Enamus väljakaevamistel leitud kelladest on väikesed 2 kuni 5 cm kõrged.
Kelladele on omistatud erinevaid funktsioone:
Apotroopiline – deemonite, kurja väe ja õnnetuste eest kaitsev. Aasia religioonides kellade kõla kutsub jumalaid ligi või siis peab neid lepitama. Budismis on kuldse kella heli analoogiaks taevastele häältele.
Kella helinat on universaalselt aktsepteeritud kui vahendit suhelda vaimudega või kui heeroldit, mis kuulutab üleloomulike jõudude saabumisest.
Kelli on helistatud tormi, äikese, rahe puhul. Keskaegsetel kelladel leiame sageli sõnumi: ´Fulgura frango´ ‘Ma hajutan äikese’. Samas on teada, et selle tava ohvriks langes hulganisti välgu tabamuse saanud kellalööjaid. 1786.a. annab Prantsusmaa parlament välja korralduse, mis keelab kellade helistamise tormi ajal.
Rituaalne – kuulumine religioossete ja sekulaarsete sündmuste juurde (jumalateenistused, protsessioonid, üldrahvalikud tähtpäevad,…)
Signaliseerimine – tornikellade juures aja kuuldav tähistamine, tähtsad sündmused, hädaohu teadvustamine, laevade udukellad, raudtee kellad, koolitunni algus ja lõpp, …
Muusikaline – kellade muusika, tornikellade kellamängud,…
Muu - kelli on kasutatud ka raviks, asetades haige kella alla.
Usumaailmas on kell on sümboliks taeva ja maa vahel. Kella võlv kujutab taevavõlvi; ringikujuline põhi maa horisonti; kella tila keelt, sõna, jumaluse häält; tühi ruum kella sees kujutab kõike, mis leidub taeva ja maa vahepeal.
Vanas Testamendis leiavad kellad-kellukesed äramärkimist kahel juhul: Ex 28:33-35; 39:25-26 ülempreestri rüül ja Sk 14:20 sõjaratsude rakmete kaunistustena. Pühamusse, Issanda ette, ei võinud surma kartusel keegi peale ülempreestri siseneda; kellukeste helin oli märgiks, et see, kes tuleb on püha Issandale ja ta ei pea surema.
Kristluses on kell evangeeliumi kuulutamise sümbol; siin kõnetab meid Jumala hääl meid kutsudes ja oma ligiolekust tunnistades. Kirikute kelli on helistatud mitte ainult protsessioonides, jumalateenistustes, tseremooniates vaid samuti hädades, taudides, piksetormides, et deemoneid eemal peletada. Paljud saagad jutustavad, et kellad oma üleloomuliku olemusega sunnivad härjapõlvlasi väljarändama, takistavad Kuradit ihaldatud inimlast äraviimast, samuti on neil vägi äikest peletada (s.t. ilmanõidu pagendada). Rituaalmaagias, deemonite väljaajamisel, on kelladel oma osa. St. Antoniuse atribuudiks on tau-risti küljes rippuv kell teda kiustausse viia tahtvate deemonite vastu.
Esmase kellade kasutamine kristlikus jumalateenistuses omistab legend Nola piiskopile St. Paulinusele (353 - 431).
V sajandil ilmusid Euroopasse esimesed spetsiaalsed kellatornid, kus kasutati veel õhukesest metallist sepistatud kellasid. Kellade valamise kunst saab Euroopas alguse benediktiini munkadest. Kloostrites asuvad suuremad kellad leiavad äramärkimist alates VI sajandist. Päris suuri kelli valati alles keskaja lõpu poole (XIV saj.).
Luterlikus kirikus on kirikukellade helistamine jumalateenistuse osa.
Esimesed 1100 p.Kr valatud kellad kõlasid pisut paremini kui plekktünn. Jätkusid otsingud läbi sajandite, mille jooksul täiustus kella kuju kuni ca 1400 p.Kr jõuti tänapäeva ideaalkujuni. Barokiajastul arenes täiuslikkuseni kellade friiside, vanikute, figuraalse dekoori ja pealiskirjadega kaunistamise kunst.
Peale valmimist, enne kasutuselevõtmist, kell ristiti/õnnistati ja anti talle nimi.
Iga kell on omanäoline ja unikaalne. >Kella kõla sõltub suurel määral kasutatud materjalist, kella suurusest ja kujust. Valdavalt on kasutatud kellade valamisel nn. kellametalli, mis tänapäeval koosneb ca 78% vasest ja ca 22% inglistinast.
Kellametallis on järk-järgult suurenenud inglistina osa 7 protsendilt kuni 25 protsendini. Varasemalt esineb ka muid lisandeid – Pb, Sb, S, Fe – kuni 11.4%. Vaidlust on tekitanud hõbeda osa kellade valamise juures. Uurimused näitavad, et hõbedat siiski lisati. Keskajal oli see 0.2 kuni 0.9 protsenti valu kaalust. Vaevalt saab seda kirjutada kasutatud metalli ebapuhtuse arvele. Keskajast edasi see protsent väheneb 0.03% peale. Hõbeda lisamise põhjusena on nimetatud, et see annab kellale sulnima kõla. Kuid siin võib näha ka soovi anda kellale maagiline vägi ja toime.
Tänapäeval hõbedat enam ei lisata, kuna on osutunud, et hõbe pigem halvendab kui parandab kella kõla.
Saksamaal, Bochumis, valati 1847 - 1970.a. teraskelli. Siin on valmistatud 1928.a. Petseri kiriku kell ja 1932.a. Võru kiriku 2 kella.
Kellade juurde on läbi aegade kuulunud kella valamisel lisatud kirjad ja kaunistused. Oma tipu saavutab see komme XVII sajandil. Kelladel on kiri kella sõnumiga või ülesandega, on toodud andmed annetajate ja valajate kohta, on kujutatud pühakuid, riste jm. dekoratsioone. Asi võis minna nii kaugele, et juba halvendas kella helikvaliteeti. Tänapäeval hoiatatakse ülirikkalike kaunistuste eest, kuid nii mõnigi kord jääb rikkaliku annetaja tahe siiski peale.
Mõningaid vanu ladina kirju: ´Vivos voco, mortus plango, flugura frango ‘ - kutsun elavaid, itken surnuid, hajutan äikese , ´Laudo Deum verum, plebem voco, congrero clerum, defunctos ploro, pestem fugo, festa decoro ‘ – üIistan Jumalat, kutsun inimesi, kogun kokku vaimulikud, leinan surnuid, ajan ära taudid, kaunistan pühasid, ´Timor Domini initium sapiencie´ - Jumalakartuses saab tarkus alguse .
Küllap on kellamehe amet tänu Liblele O.Lutsu ´Kevades´ tuntud ja populaarseks saanud. Siin on Lible rohkem kui tavapärane kellamees, ta kehastab lihtsa inimese elutarkust ja filosoofiat. Euroopa traditsioonis kellatoolile kinnitatud kell koos ikkega kiigub edasi-tagasi; õigeusu kirikus kellad seisvad, liigub kellatila. Tänapäeval on enamus kiriku kelladel elektriajamid kellade löömiseks. Esimene elektriajam on teada Hannoveris 1904.a.
Oma täiuse on saavutanud kellalöömise kunst õigeusu kirikus. Kelli lüüakse siin käsitsi. Kui lääne kirikutes on kellade arv tavapäraselt 1 - 3 , siis õigeusu kirikus on see enamasti suurem. St.Peterburi Petropavlovski kiriku kellatornis on 103 kella, neist 31 aastast 1757.
Eesti kellade kohta ütleb Juhan Kilumets: „Tallinna kellavalu on jälgitav alates 15 sajandist, kõrgaegadeks võib pidada 16 sajandit, 17 saj lõppu, 19 saj keskpaika kuni raudtee tulekuni, mis avas Vene turu. Mujal Eestis kellavalajaid eriti olnud pole, välja arvata nt 19 saj lõpu Pärnu ja EW aegne Tartu. Meie suurim kell on 16 tonnine Nevski katedraalis.“
Vanimaks Eestis asuvaks kellaks tuleb pidada Risti kiriku XIV saj. valatud kella.
1433.a valatud Tallina Pühavaimu kiriku kell hävis kahjuks 2002.a. tules.
Esimene Eesti Vabariigis valmistatud kirikukell valati 1922. aastal Tartus ASi Tegur töökojas Kursi kiriku jaoks.
Eriti hädaohtlikud on kelladele olnud sõjad. Pronks on väärtuslik materjal sõjatööstuse jaoks. I ja II maailmasõda mõjusid sõjatandrile jäänud riikide kelladele hävitavalt. Siit ka siis mõlema sõja järel suur nõudmine Bochumis valmistatud hinnalt odavamate teraskellade järele. Teraskellade juures on samas olnud probleemiks nende suur kaal ja pronkskelladega võrdse kõlakvaliteedi saavutamine.
Suurim teadaolev valatud kell on Dhammazedi suur kell (valatud 1484.a., kaalub 297.1 t), kaotatud transportimise ajal jõe põhja. Tähelepanuväärne on Moskva kremli Tsaar kell ( valatud 1735.a., kaalub 201,9 t), purunes 1737.a. tulekahjus, murdunud tükk kaalub 11.5t .
Andres Mäevere 9.12.2018
* Russian church bells are commonly cast using a mixture of bronze and tin,
often with silver added to the bell metal, to produce their unique sonority and
resonance.
[Tõlge: Vene kirikukellade valamisel on tavaliselt kasutatud
pronksi ja tina segu, sagedasti hõbeda lisamisega kellametallile, et luua
unikaalne kõla ja resonans.]
/Wikipedia_Russian Orthodox bell ringing/
Samas suhtus õigeusu kiriku esindaja sellesse teemasse suure ettevaatusega eitades hõbeda olemasolu üleüldse. Hõbeda lisamise sidumine maagiaga oleks selgelt patt.